Lugu kuidas olen teismelisena internetis ebasündsalt käitunud

 

Internetti kasutades jääb meile mulje, et me oleme täitsa privaatsed, mis tähendab, et keegi meid ära ei tunne ning saame karistamatult käituda nii nagu soovime. Asjaolu lihtsustab ka teiste inimeste nägude ja emotsioonide mitte nägemine. Tavaelus oleks mõeldamatu, et inimesed üksteisega nii julmal ja ebahumaansel viisil suhtleksid. Aeg ajalt huumori pärast Delfi kommentaariumisse kiigates jääb silma viha ja kibestumus maailma vastu. Usun muidugi, et need kommentaariumid ei peegelda tervet ühiskonda, vaid inimesi, kelle elu valu üks väheseid välja elamise võimalusi on kommentaariumides sõimlemine. Tänapäeval muidugi juba teame, et internetis peaaegu puudub täielik privaatsus, kuid ega sinu jälgi keegi ajama ei hakka, kui sa väga palju piire ei ületa. Paljud kommentaariumid on liikunud ka selle poole, et inimene peab oma päris identiteediga endale kasutaja tegema kommentaariumisse, mis vähendab natuke prügi hulka, kuid ei elimineeri seda täielikult. Et mitte rääkide internetis ebasündsalt käituvatest inimestest, kui mingitest trollidest, kes kuskil keldris istuvad, siis räägingi loo, kuidas olin isegi korraks seesama troll. 

Ma arvan, et olin umbes 11-12 aastane. Rate.ee oli tolleaegne ainuke populaarne sotsiaalvõrgustik eestlaste seas. Võibolla oli väljas ka juba Myspace, mida mõned inimesed kasutasid. Rate.ee-s oli too aeg piltidele hindamissüsteem, mille abil üritasid inimesed saada tabelisse, võita kuulsust ja rahuldada oma tähelepanuvajadust. Mulle noore lapsena see eputamine aga käis närvidele ning ma leidsin mooduse oma häirivuse välja näitamiseks. Lahenduseks oli programm, mille ma internetist tõmbasin. Programmi funktsionaalsus oli selline, et mina valisin koha ekraanil ning hiir jäi seda clickima kuni mina selle lõpetasin. Kasutasin seda programmi nii, et jätsin selle hinnangut 1 clickima kõikide inimeste piltide peale. Tulemus oli minu jaoks kümneid sõimukirju päevas. Liiga tõsiselt ma neisse ei suhtunud ja võtsin neid, kui head meelelahutust. Pika peale see käitumine end ammendas ning liitusin ise eputamisega ja hakkasin endast pilte postitama lootes ka mõnikord saada edetabelisse.

Mõeldes järgi oma trollimisele, siis ma pole kindel, et kust kohast see pärines. Ehk olin noor inimene, kellel oli vaja tähelepanu. Ehk olin noor “prodigy”, kes nägi alateadlikult juba ette sotsiaalmeediast tulenevaid potentsiaalseid psüühilisi probleeme ning läbi oma käitumise proovisin inimesi võõrandada sotsiaalmeediast, et ennetada neid probleeme (selles julgen ma tugevalt kahelda). Oma käitumisele vastuseid on mul vähe, kuid selles, et mingi eetika reegli vastu ma eksisin võib kindel olla. Ma eksisin oma käitumisega päris mitme Virginia Shea reegli vastu aga proovin leida valikust kõige tabavama. Kohe kõige esimene reegel “Ole inimene” tundub olevat just see, mille vastu eksitud sai kõige. Ma käitusin inimestega külmalt ning ei mõelnud sellele, et nende tunded saavad riivata. Hiljem ei meeldinud mulle ka endale inimesed, kes mulle ühtesid samal leheküljel panid. Loo moraaliks võib öelda ehk, et internetis räuskavad inimesed ei mõtle tagajärgedele ning sellele, et teisel pool on päris inimesed ning et näiline privaatsus soodustab inimlikkust teasel pool mitte näha.

Virginia Shea 10  internetis käitumise käsku:

1.     Ole inimene (Remember the human).

2.     Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life).

3.     Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).

4.     Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth).

5.     Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).

6.     Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).

7.     Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).

8.     Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy).

9.     Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).

10.  Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).