“Homo Deus – Homse lühiajalugu” – Yuval Noah Harari

Raamatut saab pidada autori eelneva raamatu järjeks. Eelmine raamat nimega “Sapiens – Inimkonna lühiajalugu”, kirjeldas inimkonna ajalugu ning see raamat keskendub inimeste tänapäevasele elule ja meie lähitulevikule.

Raamatu algus keskendub sellele, mida uskus inimene minevikus maailma ja eksistentsi kohta ning kust pärineb inimese teadvus. Järgneb pikk filosoofia selle üle kas inimeste teadvus on väärtuslikum, kui loomade oma  ja kas loomad üldse omavad teadvust, sest teatavasti inimesed kasutavad kõiki teisi liike oma heaoluks ära.

Järgmine osa raamatust keskendub teaduse arengule. Iga aastaga mitmekordistub teaduse areng ning arvutid on ammu saanud targemaks kui inimesed ,välja arvatud mõnes kategoorias, mis eeldavad teadvuse olemasolu. Juba tänapäeval saavad inimesed muuta enda juures palju. Vahetada enda kehas organeid, jäsemeid, mis nende tahtmisele alluvad jne. Viimane samm selles vallas võiks olla aju ja teadvuse kaardistamine, mis laseks aju üles laadida mõnda tehisorganismi, mille tulemuseks on uus liik. Selle liigi nimi, mida on näha ka raamatu pealkirjas, oleks “Homo Deus”. Siit tekib aga väga palju eetilisi ja moraalseid küsimusi. Kui tänapäeval on rasside- ja riikidevahelised lõhed inimeste ühiskonnas, siis tulevikus saab olema selleks liikidevahline sõda, milles saab olla ainult 1 võitja. Mõjukamad ja rahakamad inimesed saaksid ainult endale lubada privileegi, et investeerida tulevikutehnoloogiasse ning vaestel ei jääks muud üle, kui hakata uut kõrgemat rassi teenima, kui lihtinimesi üldse enam vaja läheks....

Viimane osa raamatust räägib puhtalt arvutitest ja algoritmidest. Terve tänapäevane maailm koosneb juba algoritmidest. Facebook ja Google soovitavad meile asju, mida me soovime lugeda. Reklaamitakse meile tooteid, mida me tõenäoliselt soovime. Kellad jälgivad meie liikumist ja südamepulssi ning varsti ka tõenäoliselt  haiguseid ja muid kehalisi iseärasusi. Pidevalt arenevad algorütmid asendavad inimesed erinevatelt tööpostidelt jne. Siit tuleneb filosoofiline küsimus, et kas elu peab omama teadvust või võivad algorütmid vallutada planeedi ja teha seda, mida on nende looja nendele õpetanud – vallutada universum ja arvutada pi kõige täpsem väärtus.

Raamat oli väga põnev lugemine. Yuval Noah Harari oskus infokilde omavahel siduda ja sellest paeluvad lood jutustada on minu arust erakordne. Tema vaade inimkonna ja tehnoloogia tulevikule on terve raamatu jooksul pessimistlik. Optimislikumast ja lootustandvamast stsenaariumist räägib ta alles oma 3. raamatu lõpus. Ma ei saa autoriga täielikult nõustuda, sest olen loomult optimist ja arvan, et me suudame paremini reguleerida tehnoloogia arengut. Samas usun, et taolised pessimitlikud stsenaariumid on hädavajalikud, et regulatsioonide peale üldse mõtlema hakata.